Blogi

Matkaautoga kliimapagulased: Kreeta saart avastamas

Matkaautoga kliimapagulased: Kreeta saart avastamas

Meie reisikirjelduse viimases osas saad lugeda meile Kreeta saarelt ja Kreekast enim meeldejäävamatest kohtadest. Matkaautoga reisimine on Kreekas lihtne, kuna parkimiskohti ja vett leiab igalt poolt, söök on maitsev ja inimesed sõbralikud. Kreeta saar sai meile väga koduseks ja ühel päeval võiks sinna uuesti puhkama sõita.

Mägedes uitamas vol.1

Nagu ma meie reisiloo eelmistes osades olen kirjutanud, täpselt poole oma Kreekas viibimise ajast, ehk kolm kuud, veetsime me Paleochorast 4-5 kilomeetri kaugusel Grammeno kämpingus. Seal nägime me kohalikku elu väga lähedalt ja saime selle piirkonnaga väga tuttavaks. Liikusime palju jalgratastega ja jalgsi ning kõik vähegi läbitavad teed olid meile lõpuks tuttavad.

Ühe koha peal pikemalt viibimise eelis ongi see, et Sa tead täpselt, millal toidupood on avatud või sinna jõudmiseks tee (mida remonditi juba viimased paar aastat) teeremondi tõttu suletud, millisest pagaritöökojast Sa lähed endale hommikuks värsket saia ostma ja kust saab parimat kohvi. Restoraniomanikku ja tema naist teadsime juba nimepidi ja kohalikud elanikud olid meie sealviibimisega harjunud. Pidev reisimine ja uute kohtade avastamine väsitab lõpuks ning nii olemegi selle reisi ajal meile mingil teadmata põhjusel rohkem meeldima hakanud kohtadesse pikemalt pidama jäänud. Sedasi tekib kohaga personaalsem kontakt ja parem arusaamine, mis elu seal elatakse.

Mägedes uitamas vol.2

Paleochora asub saare lõunaküljel läänepoolses piirkonnas. Üldjuhul on vist Kreeta põhjapoolne kallas turistide hulgas rohkem tuntud ja hinnatud. Kuid meile sobis matkaautoga puhkamiseks lõunakalda hõreasustus paremini ja seega veetsime suurema osa oma ajast just lõunapoolset Kreetat avastamas. Paleochorast 30 km raadiuses sõitsime läbi kõik asfaltkattega teed, kus oli võimalik sõita nii meie elektriratastega kui ka maanteeratastega. Elektriratastega ja matkates oli meil võimalik läbi kammida ka suurema osa ümbruskonna kruusateedest ja jalgradadest.

Mägedes uitamas vol.3

Mägiteedelt avanesid imelised vaated merele ja väga armsasti on Kreetal osatud iga natukese aja tagant „künka“ otsa asetada pisikene kabel, mis päikese käes tänu enamasti valgeks lubjatud seintele hästi kaugele välja paistis. Külades olid kirikud enamasti veidi suuremad, aga need väikesed kabelid asusid enamasti väga metsikutes ja hüljatud kohtades, mis pani imestama, miks keegi üldse on sinna vaevunud neid kunagi ehitama. Tihti olid nende kabelite uksed avatud ja möödujal oli võimalik soovi korral altari kõrvale küünal asetada. Kõikides kabelites olid puidust altarid, kuid mõnes oli võimalik näha veel originaalseid seinamaalinguid, mida oli võimalik restaureerimise käigus päästa.

Oma rattasõitudel avastasime armsaid väikseid külasid, kus enamasti olid püsielanikeks mõned vanapaarid. Noored elasid pigem suuremates linnades ja käisid kodukülas nädalavahetusel oliive koristamas või pühade ajal oma vanemaid külastades. Enamus külad tundusid esmapilgul täiesti mahajäetuna, kuid lähema vaatluse käigus oli võimalik tuvastada inimtegevuse märke ja vahel ka päriselt inimesi näha. Meie lemmikküla oli meie peamise rattasõidu marsruudi peal asuv Sklavopoula, kus oli kolm kirikut, paarkümmend maja ja üks kafeneio, mida pidas üks vanapaar. Selles külas elas peale selle vanapaari vist veel üks sarnane perekond ja ülejäänud majad olid suurema osa aastast tühjad. Samas paistis kõik hoitud ja korras.

Sklavopoula kafeneios tegime aegajalt oma rattasõitudel peatuse ja sõime seda, mis parasjagu kapist saada oli. Tegemist oli tõeliselt kõrvalise külaga, aga kafeneiosse külastajaid ikka aegajalt sattus. Iga kord, kui meie seal istusime, astus sealt läbi mõni meie kandist mere äärest pärit külamees, kes järgmisse külla tööle sõitis või vahel ka meiesarnane turist, kes ümbritsevat loodust nautima oli tulnud.

Sklavopoula kafeneios Nikose ja pererahvaga

See koht oli tõeliselt ehe oma 80+ vanapaariga ja võidunud ning kulunud välimusega. Glamuurile ja välisele särale seal rõhku pandud ei olnud. Aga vaade oli väärt miljonit, ruumi keskel oli mõnus väike pliit-ahi, mis jahedate talveilmadega mõnusalt sooja õhkas ning pererahvas võttis Su alati vastu raki-pitsiga, mis peale tühjaks saamist nagu võluväel uuesti täitus. Seal olen ma söönud oma elu kõige maitsvamad friikartulid, mis olid valmistatud kohalikust kartulist, mille peremees oma käega meie silma all ära kooris ja oma isiklikelt oliivipuudelt saadud parimas oliiviõlis ära küpsetas. Peale veidi kohalikku meresoola ja pidusöök valmis.

Kreeklaste igapäevane söök -- keedetud võilillelehed

Kõrvale saime enamasti kohalikelt aasadelt korjatud keedetud meresoola ja sidruniga maitsestatud ning ohtralt oliiviõliga üle kallatud võilillelehti. Uskumatult maitsev ja peale selle söömist tunned, kuidas keharakud rõõmustavad vitamiinilaksu üle. Lisaks kõiksugustele kasulikele vitamiinidele peaks võilillelehtedel olema imeline organismi puhastav toime. Seega, ühe eestlase kohta, kes siiani on võilille pigem umbrohuks pidanud, tegin ma paar korda täiesti uskumatu sammu ja ostsin meie toidupoest kahele inimesele paraja portsu võilillelehti, et nendest meile sarnane söök kokku keeta. Raske uskuda, aga võilillelehti müüakse seal igas vähegi endast lugupidavas toidupoes.

Võimatu oli sealt kafeneio’st lahkuda ilma paari pitsi rakit tarbimata, ning seda hoolimata kellaajast. Hoolimata sellest, et vanapaar meile arusaadavas keeles meiega suhelda ei osanud, oli meil seal alati lõbus ja saime kõik olulise suhtlemise käte ja sõbraliku naeratuse abil tehtud.

Sklavopoula kafeneios oliiviõli ostmas

Lisaks käisime selle vanapaari juures oma oliiviõli varusid täiendamas. Kreeta või mõne muu saare puhtas looduses kasvatatud oliivide õli hindavad kreeklased kõige paremaks. Kahju, et nad oma õli turundamisega nii kehvasti hakkama saavad ja enamuse sellest lihtsalt Itaalia suurtootjatele odava hinnaga ära annavad, kes selle siis tarbijale edasi parima Itaalia neitsioliiviõli pähe maha müüvad. Igatahes Paleochoras oli kohalike kaupmeeste käest võimalik kohalikku oliiviõli osta ilma sildita plastikpudelis vägagi mõõduka hinna eest. Kvaliteedimärki küll peal ei ole, aga paremat oliiviõli annab otsida.

Paleochora ümbrus on mägine. Rannajoont mööda jookseb ca 10 km pikkune tee, mis on enam-vähem horisontaalne, aga kõik ülejäänud teed ronivad mööda ümbritsevaid mägesid üles vähemasti kümmekond kilomeetrit. Rattaga sõita on seal väga kaunis, kuid peab olema üsnagi heas füüsilises vormis, et kaugele jõuda.

Matkamiseks leiab kauneid radu igalt poolt Kreeta saarelt. Paleochorast läheb läbi ka Euroopa matkarada E4. Seda mööda käisime ära ühes Kreeta saare kauneimaks peetavas rannas Elafonissi’s. Rajalõik, mis viib Kriose rannalt Elafonissi’sse on tõeliselt armas ja inimtühi. Vahepeale jääb veel mitu väga kaunist pisikest rannakest, kus saab teha värskendavaid peatusi.

Matkamiseks on Grammeno kämpingu ümbruses piisavalt ka muid radu ja kruusateid peale E4. Lihtsalt hakka astuma ja kusagile ikka välja jõuad. Kolmeks kuuks oli seal meile tegevust piisavalt.

Peale kolme kuud ühe koha peal elamist hakkas meil tekkima tunne, et enne Kreetalt lahkumist tahaksime ikka veidi ringi ka vaadata. Lisaks oli Urmas veidi haige olnud talvel ja tahtsime talle veidi suuremas haiglas mõned testid teha, et välistada mingid tõsisemad haigused. Seega võtsime 1. märtsil suuna Chania poole. Meie kogemuse järgi on arstiabi saamine Kreetal väga lihtne ja Euroopa ravikindlustuskaart töötab suurepäraselt. Urmas käis uuringutel ära, tunnistati täiesti terveks inimeseks ning meie seiklused võisid alata.

Imelised vaated Rouvas'e orus

Järgneva kahe kuu jooksul liikusime saare läänekaldalt mõõdukas tempos idapoole, tegime seal kaunimates külades ja randades meile paraja pikkusega tunduvaid peatusi ja aprilli alguses jõudsime Chaniasse, et sealt teosammul meie koduteed alustada. Selleks ajaks olime otsustanud, et koju me ei kiirusta, kuna Eestis oli ilm endiselt jahe ja koroonaolukord väga hull. Koju jõudmise kuupäeva lükkasime edasi mai lõppu või juuni algusesse. See andis meile rohkem aega Kreetat avastada ja ka Kreeka mandriosas veidi ringi vaadata.

Kreeta saar on imeline. Võimsad mäed ja mäestikud vahelduvad nende vahele jäävate tasandikega ja sakilise rannajoone kiviste nukkide vahelt leiad imeilusaid türkiissinise mereveega randasid. Mägiküladest alla mereäärde saab matkata mööda kanjonites paiknevaid looduslikke radu, mida kohalikud on aastatuhandeid kasutanud ligipääsuks merele. Matkarajad on enamuses matkajalanõudega üsnagi lihtsasti läbitavad, hästi märgistatud ja leiavad hooajal tõenäoliselt hulgaliselt kasutust. Meie reisi ajal meile meeldis see, et saime kogu seda looduse ilu nautida üksinduses ja vaikuses.

Hilissügisene rattasõit
Matkarada Kriosest Elafonississe -- Viena rand iidse sadamalinna kulunud sammastega

 Saare läänepoolsed elanikud on enamuses põllumehed. Kus vähegi võimalik kasvatatakse oliivipuid. Teeäärsetel madala põõsastikuga kaetud väljadel karjatatakse kitsi ja lambaid ning Kountoura ja Elafonissi päikesepaistelistel nõlvadel on rivis pikad rivid kasvuhooneid köögiviljade kasvatamiseks. Oliivipuud ja madal põõsastik ongi taimestik, mis suuremas osas saart katab. Saare metsad on inimtegevuse tõttu suuremas osas kadunud juba peaaegu tuhat aastat tagasi. Väga kosutav oli siiski mõnel meie rattasõidul ootamatul sattuda männi-, tamme- või vahtrapuu metsatuka värskendavasse niiskesse varju. Siis sain aru, et Eestimaa loodusest ja metsadest tunnen ma suurt puudust.

Saare põhjapoolseim serv on kõige tihedamalt asustatud. Seda tõenäoliselt seetõttu, et seal kaldal ei ole Kreeta saare kolm peamist mäestikku kohe vastu merd ja inimestel on olnud lihtsam sinna asulaid rajada. Seal paiknevad saare suurimad linnad – Chania, Rethymno ning pealinn Iraklion. Rannajoon on peaaegu terves ulatuses ääristatud linnade ja väiksemate küladega, liiklust on rohkem ja ka inimesi on rohkem. Chania ja Rethymno tunduvad täiesti sümpaatsete linnadena, kui keegi peaks tingimata soovima just linnas oma Kreeta puhkust veeta. Iraklioni meie teekond meid ei viinudki.

Üks meie pikemaid peatuspaiku oli Agios Nikolaose jahisadama kail

Veidi hõredamaks hakkab elu jääma peale Maliat ja meie üheks lemmik-peatuskohaks sai Agios Nikolaos, mis on Lassithi regiooni pealinn ning lisaks sellele sümpaatne rannaäärne linn mõnusa pika promenaadiga, mille ääres on jahisadamad ja väikesed rannad. Linnas on palju kohvikuid, pagaritöökodasid ja restorane. Meie peatuspaigaks sai seal jahisadam, kus kuuajase elamise eest küsiti tasu 50 eurot. Selle eest saime endale valida sobiva koha jahisadama kail, võimaluse kasutada sadama WC-d ja pesuruume. Pesumasina, kuivati ja elektri eest tuli veidi juurde maksta, aga meile oli oluline, et need olid olemas. Poole kilomeetri kaugusel oli kergejõustikustaadion, kus saime jooksmas käia ning 100-meetri kaugusel oli liivarand. Linna parimad kohvikud ja restoranid olid käe-jala ulatuses. Ning ümbritsevad teed sobisid hästi rattaga sõitmiseks.

Agios Nikolaose ümbruse saime ka korralikult läbi kammitud. Kuna seal on ka veidi vähem mägised teed, kui Paleochora ümber, saime teha veidi pikemaid rattasõite ning käisime ratastega ära ka Ierapetra linnas ning Lassithi platool. Ierapetra ei paistnud meile väga sümpaatse linnana ja nii jäigi temaga tutvus meile põgusaks. Aga Lassithi platoole sõit vaikselt ülespoole ronival autoteel, kus autosid peaaegu ei liikunud ja mille äärsetes külades oli näha veidi liikumist, oli imeline.

Roza oru matkarajal

Platoo ise ei ole midagi väga imetlusväärset – mäe otsas asuv suur täiesti lame ala. Aga platood serva ümbritsevad armsad külakesed ning sealt algab palju matkaradu. Psychro külas asub ka Zeusi sünnikoobas, kus väidetavalt Hera Zeusi ilmale tõi ja kuhu ta emakits Amaltheale kasvatada jättis. Lassithi platood külastasime me kaks korda. Esimesel korral sattusime sinna Kera külast ratastega üles sõites. Kera küla ja tema ümbritsev loodus on samuti väga kaunis ning sealne Roza oru matk oli üks meie lemmikutest oma linnulaulu, kaunite kaljuseinte ja inimtühjusega.

Lõunapoolsel küljel tegime üldjuhul lühikesi ühe-öö peatusi, et järgmisel päeval jälle uusi kohti avastada. Tore oli Malia liivarand ja Malia palee, mis oli üks väheseid arheoloogilisi vaatamisväärsusi, mida meil õnnestus külastada seoses sellega, et koroona tõttu olid kõik sarnased kohad kuni märtsi keskpaigani suletud. Aga kuna me nii põgusalt selles osas viibisime, siis väga pädevaid soovitusi selle piirkonna kohta me jagada ei oska.

Kato Zakroses matkarajal puhkepausi tegemas
Urmas imearmsas üsnagi mahajäetud Karydi mägikülas vaadet nautimas

Umbes nädala vaatasime ringi ka saare idapoolses osas. Kahjuks juhtus nii, et meie sinnajõudmise ajal olid ilmad jahedad ja tuulised. Saare idapoolne ots on aga üsna lame võrreldes saare muude osadega ning on tuultele hästi avatud. Seetõttu vaatasime ära kauneimad rannad, mida on idapoolses otsas täitsa mitu, ja peale paaripäevast vaprat tuultega võitlemist leidsime endale ülejäänud nädalaks mõnusa tuulevarjulise peatuskoha Zakrose külas. Ei ole ju mõtet kaunis rannas peatuda, kui külma põhjatuule tõttu ei ole võimalik autost väljagi tulla, rääkimata imeilusas läbipaistvas türkiissinises rannavees ujumisest.

Itanose rannas palmi all

Kui kellelgi on soov saare idaotsa kauneid randu lähemalt uurida, siis tasub seda kindlasti teha - Vai palmirand on nendest kõige kuulsam, aga meile meeldis väga ka Itanose linna varemete kõrval olev väike rand. Neid varemeid oli ka huvitav uurida. Itanose ranna kõrvalt läheb tee veel edasi poolsaare tipu poole, kus on veel metsikut loodust ja vähemasti hooajavälisel ajal inimtühje randu. Kui seal tuul ei puhu, võib seal väga tore olla.

Saare idapoolne ots on väga metsik ja kaunis. Peaaegu terve Lassithi regioon on looduskaitseala peamiselt tänu oma geodeetilisele mitmekesisusele ja seal on märgistatud väga palju matkaradu. Leidsime kaunist loodusest imelisi külasid, millest osad olid ammusel ajal päriselt maha jäetud ja vaatamisväärsusteks saanud. Zakrose külas on selle piirkonna peamine veeläte – tohutu allikas, mis toidab ära ümbruskonna külade põldude veevajaduse ka kõige palavamal suvel ning lisaks villitakse seda vett pudelisse ja müüakse kõikides Kreeta saare hästivarustatud kauplustes. Külas on näha veel vanu vesiveskeid.

Matala rand

Üheks meie toredaks ja meeldejäävaks peatuskohaks oli Matala rand ja ka temast paari kilomeetri kaugusel asuv Kommos’e rand. Matala on juba 60-ndatest alates olnud üks saare peamisi hipikeskuseid ja suviti on seal pidu praktiliselt ööpäevaringselt. Viimastel aastatel küll kehtestati öörahu alates kella neljast öösel, et hotellide eest palju raha maksnud külalised ka veidi magada saaksid pidutsemise vahepeal. Talvel elasid selle küla püsielanikud rahulikku elu – kalamehed püüdsid õhtuti kalu, päeval tehti ettevalmistusi turismihooajaks ning avatud oli paar pisikest kauplust, kust sai osta joogivett, õlut ja esmavajalikke toiduaineid.

Britist koopaelanik Jeremy on säästliku põllumajanduse arendaja Kreeta saarel. Ühel päeval on tal oma väike ökomaja aiaga, kus ta saab kasvatada mangosid, banaane ja apelsine.

Oli siiski näha ka mõningaid hipisid, kes olid sinna jäänud meenutuseks möödunud hiilgeaegadest. Matala rand on imekauni valge liivaribaga ümbritsetud kahest kõrgest kaljuseinast. Parempoolses seinas on võimalik imetleda koopaid, mida vanad roomlased kasutasid matmispaikadena, ning millest esimesed hipid endale elupaiga tegid. Tänaseks on koopad muinsuskaitse alla pandud ja aiaga ümbritsetud ning sinnakanti alles jäänud hipid elavad suuremas osas Matala vasakul kaldal paikneva kaljunuki imelise vaatega koobastes. Matalat ümbritsevatel mägedel oli tore matkamas käia ning mõelda, kuidas iidsed roomlased seal suurtes ahjudes savipotte kuumutasid. Savipottide kildudega olid palistatud kõik sealsed rajad. Eks sinna need Kreeta metsad suures osas kadusid.

Kommose rannas saime uudistada iidse sadamalinna varemeid

Matala lähedal asuvas Kommose rannas on näha vana arheoloogide poolt liiva seest välja kaevatud sadamalinna varemeid. Kümmekond kilomeetrit eemal on ilusa vaatega mäe otsas Faistose palee, mis oli omal ajal kauneimaks peetud linn Kreetal. Veidi maad edasi sisemaale on võimalik imetleda Gortyna linna varemeid, mis oli tõenäoliselt kõige tähtsam Minose aegne linn selles piirkonnas või kogu saarel. Kuigi pileti eest vaadatav ala oli meie sealviibimise ajal suletud, siis ümberkonna oliivisaludes ja mäenõlvadel ringi jalutades saime väga hea pildi selle omal ajal suure ja jõuka linna varemetest. Seal nägime ka meie teele jäänud oliivipuudest tõenäoliselt kõige vanemat 1600-aasta vanust oliivipuud, mis võis asuda vana linna südames, kuid nüüd jäi seda iidset linna poolitava autotee äärde. See oliivipuu oli enda juured ja tüve kasvatanud ümber iidse linna hävimise käigus sinna vedelema jäänud samba tükkide. 4000-5000 aastat vanast linnast oli aegade käigus saanud kohalike elanike oliivipõld ja keegi ei lasknud ennast segada sellest, et kunagi seal üks võimas linn asus.

Meie parkimiskoht Charakase külas, kauni mäerahnu varjus

Matalast paarkümmend kilomeetrit itta jääv Asterousia mäestik on taaskord kauni loodusega ja üksikute vanade küladega imeline piirkond, kust on tore kas ratta või autoga läbi sõita ja mõned peatused teha. Seal ei ole tänapäevane ehituskunst ja eluviis veel märgata ning aeg oleks nagu viimase sadakond aastat seisma jäänud.

Kes läheb Kreetale või Kreekasse otsima ajalugu, see seda sealt leiab. Kes soovib nautida looduse ilu, mägedes ronimist ja kauneid merevaateid, ei pea pettuma. Hooajaväline Kreeta on kohalike elanike päralt. On võimalik jälgida, kuidas nad sügisel ja talvel korjavad oliive ja kevade poole hakkavad valmistuma turistide tulekuks. Seda, mis toimub Kreetal suvel, on võimalik ette kujutada arvestades hotellide, restoranide ja kohvikute rohkust, eriti rannalinnades ja külades.

Hooajaväline aeg on Kreetal ja ka mujal Kreekas tõenäoliselt parim neile, kes soovivad rohkem matkata ja vaatamisväärsusi vaadata ning kelle peamine eesmärk ei ole rannas päevitamine ja soojas merevees suplemine. Hoolimata mõnes tuulisemast nädalast oleme me saanud oma akud päikesest vitamiinirikkast värskest toidust täis laadida. Ka merevees ujuda saime talvläbi, kuna merevee temperatuur püsis üsna ühtlaselt umbes 17-18 kraadi kandis.

Porto Katsiki rand Lefkada saarel on üks Euroopa kaunemaid randu

Meie Kreeka puhkus lõppes eile, 29. aprilli õhtul Igoumenitsa sadamas, kust alustasime sõitu Itaaliasse. Viimased kolm nädalat veetsime Peloponnesose poolsaarel, liikudes vaikselt Igoumenitsa poole. Nautisime kaunist loodus ja külastasime nüüdseks juba avatud vaatamisväärsusi. Märkimisväärsed kohad mis selle aja jooksul meie teele jäid, on Epidaurose kaluriküla, kus oli meil üks tore peatuspaik ja sealt ca 15-kilomeetrit eemal asuv Epidaurose teater, mis oli iidne arstikunsti häll, Messinia poolsaar Methoni ja Koroni kindlustega, Voidokilia imekaunis rand koos vana kindluse varemetega ja Lefkada saar oma imekaunite randadega.

Stardijoonel iidse Olympia staadionil

Mulle, kui sportlasehingega inimesele, oli väga eriline ka iidse Olympia külastamine. Sain teha oma stardi ka sellel 198 meetrit pikal staadionil, kus kunagi mõnituhat aastat tagasi kreeka päritolu sihvakad mehed oma kaunis alastuses oma paremust tõestasid ja Citius, Altius, Fortius oma tähenduse omandas. Ausat sporti hinnati kõrgelt juba kakstuhat aastat tagasi ja reeglite rikkuja pidi staadioni sissepääsu kõrvale Zeusi pronksist kuju püstitama ning tema nimi ja rikkumine graveeriti kivisse nii, et seda saavad sealt lugeda kõik möödujad tänase päevani. Selle piirkonna loodus on samuti väga kaunis.

Meteora vaateid ja linnulaulu nautimas

Viimase kõrvalepõike tegime Meteorasse, mis on muljetavaldav kooslus loodusest ja sinna üle 500-aasta tagasi ehitatud kloostritest. Kevadine linnulaul kõlas Meteora püstloodis taeva poole sirutuvate kaljurahnude vahel nagu väike kontsert ning looduse värsked värvid tulid nende hallil taustal eriti kaunilt esile. Jällegi olime tänulikud, et saime oma külastuste käigus kõike seda ilu ja ajalugu nautida ilma turisti-hordideta.

Kohtusime mõnede Eesti sõpradega, kes on juba oma kodu loonud Kreekasse või plaanivad seda teha. Me mõistame, et Kreeka võib elamiseks olla täitsa tore koht, kuid me ei vahetaks oma eluviisi selle vastu. Meile sobib see, et saame suvel oma armsal Eestimaal olla ja talveks liikuda lõunasse. Seda ei taha lukku panna, kuhu me täpselt oma talviste seikluste käigus satume. Loodame, et elu toob meile põnevaid kohti ja toredaid kohtumisi ka edaspidi.

Kohtumine Urmase Kreekas elavate sugulastega
Viimased poolteist aastat matkaautos elanud Jäppinenide perega kohtusime Peloponnesose poolsaarel ja Lefkada saarel













Loo autor: Alma Saat
Matkaauto elanik alates 2015. aastast