Blogi

Matkaautoga kliimapagulased: Koroonapiirangud

Matkaautoga kliimapagulased: Koroonapiirangud

Matkaautoga reisimine on hetkel kõige turvalisem valik ja kui reegleid järgida ning veidi tavapärasest paindlikum olla, on võimalik väga mõnusasti puhata. Selles osas saate teada, kuidas mõjutasid koroonapiirangud meie igapäevaelu Kreekas. Lisan sissejutatuseks, et meie reisi jooksul pidime QR-koodid tegema ainult Kreekasse sisenemisel ja kojusõidul Läti piiri ületades. Testi tegemise kohustus transiidil oli meie teele jäävatest riikidest ainult Lätis.


Kuidas koroonapiirangud meie elu mõjutasid

Nädal aega peale meie Kreetale saabumist kuulutati Kreekas välja üleriigiline lock-down. See tähendas seda, et kõik, kes soovisid oma kodust väljaspool liikuda ükskõik mis põhjusel, pidid saatma sõnumi mingile Kreeka ametiasutuse telefoninumbrile või täitma ära kas paberkandjal või pdf-vormi kodust lahkumise põhjuste kohta. Maski kandmine oli kohustuslik ja restoranidel oli lubatud toitu ainult kaasa müüa või pakkuda kohaletoimetamise teenust. Kõik muuseumid ja arheoloogilised vaatamisväärsused suleti ning ürituste korraldamine oli keelatud.

Imeline päikeseloojang Grammeno rannas

Meil vedas ikka väga, et olime selleks ajaks edukalt Kreetale maabunud ja ennast mõnusasti sisse seadnud. Meie kämping jäi õnneks avatuks ja meid sealt tänavale ei visatud. Alguses tundus, et äkki peame ka meie matkaautost paarikümne meetri kaugusel asuvasse randa hommikul ujuma minemiseks telefonis pdf-vormi täitma, kuid seda me siiski ei teinud. Võtsime riski, et politsei ikka nii usin ka ei tule, et meie üsnagi kõrvalisse randa rikkujaid otsima tulla. Ehk on neil käed tööd täis veidi rahvarohkemates kohtades.

Esimesel kuul täitsime koroonavormi korralikult telefonis ära iga kord enne pikemale jalutuskäigule, rattaga sisseoste tegema või ka inimtühjadel külateedel jalgrattaga sõitma minemist. Peale esimese korra veidi pikemat pusimist võttis formulari täitmine meie mõlema telefonis aega kokku maksimaalselt viis minutit, üldjuhul vähem. See ei tundunudki niiväga tülikas ja ma oleksin võinud ju korralik olla ka edaspidi, aga kuna me nägime, et Paleochoras ja selle ümbruskonnas oli esimese kuu jooksul politseid näha ainult paaril korral ning meist nad eriti välja ei teinud, loobusime nende vormide täitmisest peale esimest kuud.

Ka autolavkast sisseoste tehes tuli mask ette panna

Maski kandmine oli Kreekas kohustuslik juba enne lock-downi. Sama reegel kehtis ka Itaalias, kus me viibisime mõned nädalad enne Kreekasse saabumist. Seega olime Kreekasse saabudes juba sellega harjunud ja midagi oluliselt meie jaoks ei muutunud. Maski tuli kanda nii siseruumides, kui tänaval liikudes ja erandi võisid teha ainult sportima minnes või süües, juues ning suitsetades. Enamus inimesi, eriti väiksemates asulates, sellest reeglist väga rangelt kinni ei pidanud. Mask oli tänaval käies enamasti lõuaotsa tõmmatud või vähemasti nina oli maski seest väljas. Aga siseruumides kanti maski üsna korralikult ja toidupoodi sisenesid kõik külastajad maskiga. Sama käitumise omandasime ka meie. Suuremates linnades oli näha, et politsei kontrollib rohkem ja inimesed kandsid ka tänavatel rohkem maski.

Alma matkarajal

Kuna meie jaoks üks oluline põhjus soojemas kliimas talvitumiseks on see, et soovime rattaga sõita, siis sellest tegevusest me koroonapiirangute ajal ei loobunud, kuigi ametlikult oli lubatud sporti teha ainult kodu läheduses, 1,5 km raadiuses. Ajaliselt küll sportliku tegevuse pikkust täpselt määratletud ei olnud reeglites, kuid oli öeldud, et lubatud on teha lühike treening. Meie rattasõidud olid enamasti üle kahe tunni pikad. Aga kuna me olime võõrad välismaalased, siis lootsime, et meid pisidetailidega tüütama ei hakata ja vingerdame ennast välja, kui keegi kontrollima peaks hakkama. Enamasti sõitsime täiesti inimtühjadel kõrvalistel mägiteedel, kus meist tunni aja jooksul paar autot mööda sõitis ja vahel harva mõnda karjust nägime oma kitsi ja lambaid karjatamas. Seega tundus väga vähetõenäoline, et politsei sinna piirkonda tuleks kontrollima koroonapiirangute täitmist.

Kui muud vaatamisväärsused olid suletud, siis kloostrite uksed olid üksikutele uudishimulikele turistidele endiselt avatud

Kogu selle viimase poole aasta jooksul Kreekas veedetud aja jooksul on meil politseiga kokkupuude olnud ainult ühel õhtul, kui olime igavusest Paleochorasse kohvikusse sõitnud. Mina olin parasjagu köögiviljapoes sisseoste tegemas ja Urmas rääkis ilma maskita keset tänavat kõva häälega telefoniga nii, et pool küla kuulis. Ootamatult astusid Urmase juurde kaks tumedates riietes meesterahvast ning koputasid talle õlale. Urmas oli oma telefonikõnest nii hõivatud, et proovis neid ära ajada viidates oma „väga olulisele“ pooleliolevale telefonikõnele. Miskipärast tüübid tumedas ei saanud vihjest aru ja proovisid uuesti Urmase tähelepanu võita, nüüd juba selgemalt märku andes, et nad on kohalikud korravalvurid ja tahaksid temalt küsida, et miks tal maski ees ei ole.

Selle peale lõpetas Urmas oma nüüd juba mitte nii olulisena tunduva telefonikõne kiirelt, pani kiire liigutusega maski ette ja väitis politseile väga usutavat muljet jätta püüdes, et maski kannab ta muidu küll igal pool ja kogu aeg ja isegi kodus duši all käies on tal mask ees. Lihtsalt praegu kogemata juhtus selline rumal olukord, et sõber helistas ja läks meelest ära. Kuna see olukord juhtus üsna koroonapiirangute alguses, kui meie veel korralikult koroona-vormi täitsime, püüdis ta politseile ka meie telefonis täidetud vormi ette näidata, aga selle vastu nad huvi ei tundud ja jätsid Urmase rahule, kui tüütu turisti, kellega on ebamugav inglise keeles suhelda. Palju lihtsam on ju omasid kottida ja nendelt õhukeseks jäänud riigikassasse määratud trahvid kokku koguda.

Navarino kindluses

Üks reegel oli veel, mille olemasolust me olime teadlikud, kuid mis meie käitumist väga palju ei mõjutanud. Nimelt oli keelatud erinevate regioonide vahel liikumine. Kreeta saarel on neli erinevat regiooni ja meie olime omale esimeseks peatuspaigaks valinud saare idapoolse regiooni e Chania regiooni. Kuna talvisel ajal oli meil tööd piisavalt ja ilmad kehvad, siis me väga selle piirangu pärast ei muretsenud. Aga enne saarelt ärasõitu oli meil kindel soov ka veidi ringi vaadata ja see tegi meid veidi murelikuks küll. Otsustasime, et ei lase ennast sellest häirida ja teeme ikkagi saarele ringi peale. Riske maandasime sellega, et saare pealinna Iraklioni me ei läinud. Ka teistes suuremates linnades viibisime minimaalselt ja kui seal olime, hoidsime madalat profiili ja kandsime korralikult maski. Aga saare sõitsime kahe viimase sealviibitud kuu jooksul risti-põiki läbi, seda vaheldumisi nii meie liikuva kodu, kui ka jalgratastega.

Lisaks olime kuulnud teistelt matkaautoga ringi liikuvatelt inimestelt, et tegelikult politsei matkaauto inimestest välja ei tee. Ei tea, kas siis seetõttu, et ei soovinud nendega võõrkeeles suhelda või ei olnud turistide kohta nii selgeid reegleid, et nendega vaidlema hakata. Kohalikel peab Kreekas olema mingi alaline elamiskoht, mille järgi on politseil võimalik tuvastada, kas erinevat regioonide vahelise liikumise keeldu on rikutud või mitte. Matkaautoga ringi vuravatel turistidel selline aadress puudub ja seega ei ole politseil kuidagi võimalik kindlaks määrata, kas turist rikub seda piirangut või mitte.

Hooajavälisel ajal inimtühjades randades ja matkaradadel ringi uitades koroonaohtu ei ole

Meie reisiloo viimases osas saad parema ülevaate nendest kohtadest, mida me Kreeta saarel ja Kreekas nägime ja mis meile hingelähedaseks said. Leiad selle osa meie blogist peale 15. juunit 2021.

Loo autor: Alma Saat
Matkaauto elanik alates 2015. aastast