Kindlasti tekib lugejal küsimus, et kuidas üldse on võimalik kahel tööealisel inimeselt niimoodi teadmata ajaks oma „päris“ kodust ja „normaalsest“ elust lahkuda. Meie oleme teinud otsuse, et soovime elada veidi teistsugust elu, kuni veel jaksame füüsiliselt aktiivsed olla. Meile meeldib rattaga sõita, joosta ja matkata. Ja kindlasti ei meeldi meile see sügis-talvine pimedus ja niiskus, millest Eestis paraku pääsu ei ole. Tööd me teeme ikka ka, aga mõõdukalt. Tänaseks oma rahaasjad organiseerinud selliselt, et suuremaid kulutusi oleme vältinud ning proovime toimetada oma sissetulekute piires. Vajadusel saame ju alati jälle rohkem tööd teha, kui ükspäev raha otsas või tekib tohutu igatsus rutiini ja kontori järele.

Kui me kuus aastat tagasi endale matkaauto ära tellisime, olime me veel täiesti tavalised 8 tundi päevas ja 5 päeva nädalas tööl käivad ja Tallinna kesklinna korteris elavad inimesed. Mõlemal meil oli huvitav töö, toredad töökaaslased ja sissetulek mõnusaks äraelamiseks ja mõneks toredaks puhkusereisiks piisav. Aga mingi rahulolematus oma töökohaga oli meil mõlemal juba sellel hetkel hinges – puudus mingi säde ja värskus. Eks see võis olla ka üks põhjus, miks Urmas üks hommik mulle teatas, et ta nüüd siis telliski meile matkaauto ära. Minu esimene reaktsioon ei olnud tohutu vaimustus. Pigem oli mul ikka hirm, et kuidas see elu meil nii kitsal pinnal välja tuleb ja kuidas me mõlemad sinna ära mahume.

Tänaseks oleme me mõlemad oma kuue-aasta tagusest töökohast lahkunud, kesklinna korteri üürile andnud ja kolinud elama Urmase lapsepõlvekodusse Miiduranda, kus elab ka Urmase ema ja praeguse reisi ajal ka minu ema, kuna nad väga hästi klapivad ja koos on neil ju ikka lõbusam. Miidurannas on meil oma aed ja suur parkimisplats, kus on turvaline ja mugav matkaautot hoida, vett tankida ja elektrit kasutada. Üks põhjus, miks me oma Kadrioru korteri üürile andsime oligi see, et matkaautoga oli seal kitsas ja ebamugav toimetada.

Kuus aastat hiljem tunnen kindlalt, et nüüd oleme me selle eluviisiga harjunud ja see sobib meile vähemasti praegusel hetkel suurepäraselt. Meil on matkaautos olemas kõik eluks vajalik ja viimase poole aasta jooksul, mis me kodust ära oleme olnud, ei ole ma puudust tundnud mitte ühegi eseme järgi, mis mul koju maha jäid. Eks inimesi ja oma 17-aastast kassi Liisut ikka tahaks vahel kallistada aga õnneks on tänapäeval olemas internet ja selle vahendusel saame iga kell kodustega suhelda. Kevadisest Eestimaast ja talveunest tärkavast koduaiast tunnen ka puudust. Algne plaan oligi tegelikult kevade alguseks koju tagasi jõuda, aga koroonaolukord Eestis lükkas selle tähtaja edasi ja praeguse plaani järgi jõuame koju maikuu lõpuks. Matkaauto elul ongi see üks hea omadus, et vajadusel saad Sa plaane lihtsasti muuta. Kodu ja eluks vajalik on ju kogu aeg kaasas.

Kui meie esimestel pikematel matkaauto-reisidel tundsin ma pidevalt puudust rutiinist ning igapäevasest ja -nädalasest rütmist, siis praeguseks oleme suutnud selle üsna hästi paika saada. Eks päevad matkaautos on ikka väga erinevad, kuid mingi süsteem on tekkinud. Peamine reegel on see, et tööd teeme tööpäevadel ja nädalavahetus on puhkamiseks. See on minul siiani kippunud ikka veidi sassi minema. Kui ma paar aastat tagasi tegin vahelduseks veidi treeneritööd, siis kuidagi alati kippus pühapäev olema kõige tõsisem tööpäev. See on lihtne juhtuma, kui tööd saad teha kaugtööna ja tööaja määrad endale ise. Täna püüan nädalavahetusel töö tegemisest hoiduda.

Tööpäevadel teeme tööd ka ikkagi tavapärasel töö-ajal, mitte õhtul. Meil on tihti Eestis olevate kolleegidega koosolekuid vaja pidada ja ka see paneb need piirid rohkem paika. Meie töö on peamiselt arvutiga seotud, eriti minul, ja sellega seoses otsisime endale enne Eestist lahkumist kõige paremat interneti- ja telefonipaketti Euroopas reisides töö tegemiseks. Ei ole kindel, kas otsisime piisavalt, aga ainukese meile sobiva paketi leidsime Tele2’st. Nende pakett „Piiramatu äri Euroopas“ võimaldab meil ükskõik millises Euroopa Liidu riigis kasutada piiramatult internetti. Nii oleme saanud ära pidada kõik vajalikud Zoom’i koosolekud, sõpradega FaceTime’is, WhatsApp’is või Messengeris suhelda ning kehvema internetiühenduse korral kodumaale pikki telefonikõnesid teha. Interneti jagamiseks mõlemale arvutile ja erinevate Bluetooth-seadmete omavaheliseks ühendamiseks oleme WiFi-võrgu tekitanud ühe pisikese Huawei mobiilse taskuruuteriga ja oleme tema töökindlusega selle reisi jooksul väga rahule jäänud.

Tööd tegime vastavalt vajadusele, mõnel nädalal rohkem ja mõnel nädalal vähem. Talvisel ja jahedamal ajal olime rohkem paigal ja saime rohkem tööasjadele keskenduda. Ringi reisimine muudab töötegemise veidi keerulisemaks. Kämpingus ühe koha peal olles sättisime oma kontori hoopis laagriplatsi üldkasutatavasse kaminasaali. Viisime sinna oma laua ja toolid, põrandavaiba, villase pleedi, teekannu ja kruusid, villased sokid ja sussid ning tegime oma elu seal jahedal talvisel ajal võimalikult mugavaks. Ei hakanud üleliia muretsema selle pärast, kas järgmisel päeval meie varustus ka alles on. Peamine, et igapäevane elu oleks lihtne.

Kämpingus on matkaautoga elamine selles suhtes lihtsam, et ei ole vaja muretseda, kus Sa saad tühjendada oma tualetikassetti, kas akud suudavad meie elektrirattad täis laadida või kauaks meil veel vett jätkub. Ka oma gaasi me kämpingus ei tarbinud, kuna süüa tegime alati külalistele kasutamiseks mõeldud ühisköögis.

Meie tavaline tööpäev matkaautos näeb välja umbes selline:

• 
  Ärkame siis, kui uni ära läheb. Kui on kokku lepitud mõni hommikune koosolek, paneme igaks juhuks ka äratuse.
• Peale ärkamist sirutame ja ringutame mõnusalt ning teeme ühe pooletunnise jalutuskäigu.
• Sööme hommikusöögiks mõned apelsinid ja pudru või vabajooksu kanade munadest omleti ning tassikese teed või kohvi.
• Seejärel teeme mõned tunnid tööd. Meile sobib hommik on enamasti töötegemiseks paremini kui õhtu, kuna oleme siis produktiivsemad ja värskemad.
• Peale lõunasööki teeme ühe rattaringi, kui ilm seda lubab. Talvel jahedamate ilmadega käisime vahel ka selle asemel kepikõndi tegemas. Ning kui sattusime oma reisi ajal hoopis mõne imelise matkaraja äärde, siis matkasime. Kui õues oli tõeline koerailm või kui tööl oli rohkem tegemist, tegime tööd ka pealelõunal ja paaril korral venis minu tööpäev ka keskööni välja. Kuid see oli õnneks erand.
  
• Õhtusöögiks tellime korra või paar nädalas restoranist, muidu teeme midagi ise.
• Õhtuti mängime lauamänge või vaatasime Netflixist filme või ETV saateid. Meie suur lemmik oli sellel talvel laskesuusatamine ja tore oli näha, kuidas meie sportlastel mõni võistlus täitsa hästi välja tuli. Kurb, et Tuulil hooaja lõpu poole probleemid tekkisid, aga õnneks Johanna hakkas just siis positiivseid elamusi pakkuma.

Nädalavahetusel jäi töötegemine ära selle asemel saime rohkem vabas õhus liikuda. Kehvemate ilmadega tegime meie kaminasaali tule ja lobisesime Franka ja Mauro või Nikosega ning vahel mängisime nendega ka lauamänge. Tore oli jagada mälestusi meie eelmise aasta Botswana-elust ja meenutada seda mõnusat soojust, mis samal ajal, kui Euroopas on talv, teisel pool ekvaatorit valitseb.

Kreeka külalislahkus

Meil puudus praktiliselt igasugune eelteadmine ja ettevalmistus Kreeka kohta, kui me möödunud aasta 1.  novembril sinna kohale jõudsime. Kindel oli see, et Kreekas on talvel soojem ja rohkem päikest. Kreeka salatit, jogurtit ja pähklit teadsime ka. Ning seda, et Kreeka on kaasaegse tsivilisatsiooni häll. Sellest teadmisest meile täiesti piisas, et sinna kohale sõita.

Kuna vaatamisväärsustest oli meil paarist Itaalias veedetud nädala järel mõõt täis, siis ei pannud me oma peatuskoha valikul seda aspekti üldse mingisse prioriteetide nimekirja. Oluline oli, et oleks ujumiseks sobiv rand, 5 km raadiuses toidupood ning ka mõni kohvik ja restoran. Kindlasti ei tahtnud me olla ühegi suurlinna läheduses. Suuremaid linnu väldime me peamiselt seetõttu, et nende ümbrus ei ole tavaliselt nii sümpaatne, kui väikelinnasid ümbritsev loodus ja rattasõiduks on tavaliselt liiklust liiga palju ning teine eelmise aasta lõpus oluline põhjus oli ka koroona levik Euroopas. Grammeno kämping vastas kõikidele nendele kriteeriumitele. Lisaks leidsime sealt eest toredad inimesed ja väga mõnusa keskkonna talvitumiseks.

Kreeka külalislahkust saime tunda kohe esimesel päeval Kreetale saabumise järel, kui külastasime kohalikku pagaritöökoda. Sel ajal, kui me saiakesi valisime, tõi üks kohalik külamees müüjannale karbitäie värskelt korjatud ploomtomateid. Kui olime oma sisseostud ära teinud ja soojad saiad koti pakkinud, pani sõbralikult naeratav ja naisterahvas meie saiakotti ka paar peotäit tomateid. Esimesel nädalal saime samas pagarikojas teada, et kui internetti mingil põhjusel ei ole või on makseterminalist paber otsa saanud, saab kauba kätte ka ilma maksmata. Järgmine kord, kui süsteemid töötasid, saime kõik oma vanad arved klaaritud. Ka apelsine ja mandariine õnnestus meil paar korda saada nii, et kotitäis oli lihtsalt meie matkaauto ukse taha jäetud.

Eriti armas oli tütarlaps Andronike kohalikust käsitööpoekesest Mati, kes minu rannast korjatud teokarpidest mulle poolteist tundi ehteid valmistas ja kellega samal ajal jagasime lugusid oma lastest ja muust elust, ning pärast selle eest raha ei olnud nõus võtma. Tegin tema juures hiljem paar sisseostu ning postitasin Google’sse positiivse hinnangu. Aga ei ole päris kindel, kas sellest ikka piisab… Tõenäoliselt oleks ta ise samal ajal ka mingeid ehteid valmistanud oma poekesse müügiks aga küllap on tal selleks tegevuseks käesoleval aastal veel väga palju vabu hommikupoolikuid enne turistide kohalejõudmist.

Tõenäoliselt on see üldine kultuuri osa – on nad ju erinevaid külalisi kas siis palveränduritena või turistidena harjunud kostitama juba ammustest aegadest peale. Võime ju mõelda küll, et tänapäeval on turist ju see, kes raha maksab ja millest nad elavad ning see sõbralikkus ei pruugi alati olla 100% ehe, kuid tunda seda ei ole. Kindlasti on teatud piirkondades rohkem tunda turistidele orienteeritud käitumist ja restoranide hinnad on kallimad, aga Paleochora ja ümbritsevad väikesed külad olid selles osas erandlikud ja igatahes olid hinnad meie sealviibitud hooajavälisel ajal väga normaalsed nii restoranides, kui ka meie kämpingus.

Matkaautos elamise kulud

Tihti tuntakse huvi selle vastu, kas matkaautos elamine toob kaasa mingeid suuremaid väljaminekuid, kui tavapärane kodune elu. Minu hinnangul see tegelikult nii ei ole. Kõige suurem kulu on seotud matkaauto soetamisega, aga kuna meie kuus aastat tagasi  tegime valiku suvila ostmise ja matkaauto soetamise vahel, siis me pigem tegime rahaliselt odavama investeeringu. Muud jooksvad kulud on matkaatuos elades üsna samasugugsed, kui omas kodus elades, või isegi kohati madalamad. Väljaminekute suurus sõltuv väga palju sellest, millised standardid on endale seatud. Kes tahab rohkem vabadust ja loodust nautida, saab enamus riikides vabalt ööbida tasuta mõnes kauni vaatega imeilusas kohas. Kui soov on rohkem paigal olla ja mugavalt ning turvaliselt rannamõnusid nautida, siis on võimalik endale leida selleks sobiv kämping ja maksta kasvõi 60 eurot ühe ööbimise ees. Kui nii võtta, siis ikkagi odavam, kui hotellis. Kämpingute hinnad võivad olla väga erinevad ka sõltuvalt sellest, kas on hooaeg või mitte.

Grammeno kämpingus maksime kuu aja eest 300 eurot ja lisaks mingi summa elektri ja pesu pesemise eest, vastavalt tarbitud kogusele. Selle hinna eest saime mõnusa parkimiskoha otse rannaväravas ning mõõtmatus koguses kasutada nende kööki, duširuumi ja kaminaruumi. Seal viibitud kolme kuu jooksul oli meie arve koos pesupesemise ja elektriga kokku 1060 eurot. Lisaks jätsime Chrisi loomade eest hoolitsemise fondi väikese 50-eurose panuse. Olime me ju ikkagi nende armsate tegelastega juba lähedaseks saanud ja veidi oli isegi kahju meie lemmikutest kassipoegadest lahkuda.

Kreeta saarel olime tasulises parkimiskohas veel ka Agios Nikolaose jahisadamas, mis oli meile strateegiliselt väga heaks peatuspaigaks saare idapoolse otsa avastamisel. Seal maksime ühe kuu jahisadama kail parkimise eest 50 eurot. Lisaks tuli veidi maksta elektri ja vee eest, kuid arvestades parkimise odavat hinda ja mõnusat parkimiskohta linna südames, olime hea meelega kõik lisanduvad kulud kinni maksma.

Töö tegemisega seoses oli meie jaoks väga oluline see, et meil oleks iga kell ja igal pool võimalik kasutada internetti. Ideaalis oleks hea, kui see internet oleks kiire ja kvaliteetne, kuid arusaadavatel põhjustel sellega igal pool ja iga kell nii hästi ei olnud. Interneti kvaliteet langes enamasti märgatavalt õhtusel ajal, kui inimesed oma kodudes seda rohkem tarbisid. Eriti oli seda tunda peale seda, kui kuulutati välja lock-down ja paljud kolisid kodudesse tööle ja õppima. Aga tööajal oli kvaliteet enamasti piisavalt hea, et ära pidada kõik olulised Zoom’i koosolekud, teha meie kodulehel mõningaid muudatusi või tegeleda e-poe arendustega.

Õhtuti vaatasime aegajalt ka ETV’d või Netflixist filme ja sellel ajal oli rohkem tunda, et veidi rohkem kõikus interneti kvaliteet. Samas midagi olulist tegemata ei jäänud ja kõik asjad said aetud. Interneti eest maksime Tele2’le kuus ca 50 eurot, lisaks kahe telefoni eest veel kokku ca 20 eurot. See võib ju esmapilgul tunduda kallis, kuid kuna tööd oli vaja teha, siis meie ettevõte kattis need kulud hea meelega. Kuigi meie kämpingus oli olemas korralik WiFi võrk, siis võõra avatud internetivõrgu peale lootma jääda me enam ei julge. Tihti ei ole nende kvaliteet piisavalt stabiilne ning lisaks on mul kogemus, et peale paaripäevast kasutamist hakkab arvuti andma turvahoiatusi selle kohta, et keegi üritab minu arvutisse sisse häkkida. Selliste viperuste vältimiseks soovitame Euroopa liidu riikides kasutada Eesti mobiilset internetti ja kui reisitakse EL’st väljapoole, siis hankida kiiremas korras endale kohalik mobiilse interneti SIM.

Üks väike kuluartikkel on ka matkaauto kindlustus, mis aasta peale ära jaotatuna teeb ca 100 eurot iga kuu kohta. Ning kuna me Kreekasse ja sealt edasi Kreetale liikusime praamiga, siis ka see on üks osa meie reisikuludest. Kokku läks praamipiletitele ca 1500 eurot ja pooleaastase Kreeka reisi peale ära jaotades võib igakuisele kulule otsa lisada veel 250 eurot.

Kuna me pool oma Kreetal veedetud reisist istusime oma matkaautoga enam-vähem ühe koha peal, muutes oma asukohta peale esimest kuud ainult kümmekonna meetri võrra merele ligemale, siis kütusekulu sellel perioodil oli null eurot. Kokku oleme viimase poole aasta jooksul tarbinud neli või viis paaki kütust, kuna Kreeta on väike saar ja ega see Kreeka ise ka ülemäära suur ei ole. Oma seekordsel reisil oleme olnud rohkem paiksed, kui tavaliselt. Ja seetõttu on ka kütusekulu minimaalne. Kreeta kiirteedel kulutasime ka kokku ca 100 eurot. Seega lisame selge liialdusena igakuiste kulude arvele veel sadakond eurot.

Kui koroonapiirangute leevendamise tulemusena avati ka mõned arheoloogilised vaatamisväärsused, siis külastasime neid oma viimasel Kreekas viibimise kuul, kui tundus põnev koht olevat. Ühe inimese pileti hind on enamasti kas 6 või 12 eurot, vastavalt koha tuntuse astmele. 

Lisaks ostsime koju viimiseks kaasa ohtralt Kalamata oliive ja Kreeta oliiviõli. Mingeid muid suveniire me kaasa ei ostnudki, kuna oleme aru saanud, et neid ei oska me eriti hinnata peale koju jõudmist ja enamasti jäävad need sahtlinurka vedelema. Selliseid mõttetuid kingitusi ei taha ka pereliikmetele ja sõpradele tüliks viia ning seega jätame need ostmata. Oliiviõli ja oliivide peale kulutasime ca 300 eurot. Selle summast osa võib samuti ära jagada meie kuu-kuludesse, mis läheb siis kingituste rubriiki.

Muud kulud, mis me selle kolme kuu jooksul tegime, olidki põhiliselt seotud toiduga. Toiduainete hinnatase on Kreekas tõenäoliselt Eesti ja muu Euroopaga üsna sarnane. Tõenäoliselt on asju, mis on kallimad ja on asju, mis on odavamad. Kindlasti on köögi- ja puuviljade kvaliteet parem – palju asju tuleb poodi otse põllumehelt, ilma igasuguste vahendajateta. Kuna meie elasime piirkonnas, kus põllumajandus oli üks väga oluline sissetulekuallikas, siis enamus köögivilju oligi pärit samas külas asuvatelt tomati-, kurgi ja muu värske kraami kasvatajatelt. Ka munad tulid omast külast. Kui poodi ei viitsinud minna, oli võimalik kõik värske kraam osta ülepäeva külavahel ringi sõitvalt ja ruupori hääle järgi kaugele kuulda olevalt kaupmehelt, kes müüs enda ja naabrite kasvatatud puu- ja köögivilju. Nii saime paaril korral otse laagriplatsi väravas vajalikud sisseostud ära teha ja ei pidanud meie selleks otstarbeks asendamatute elektriratastega suuremasse kauplusesse sõitma.

Mõned korrad nädalas külastasime pagaritöökoda, kust saime mõnusaid Feta juustu või spinatiga täidetud pirukaid või värsket saia. Kui pagaritöökoja liiga tihe külastamine juba figuurile hakkas mõjuma, tegime vahel pikema pausi sisse. Aga teinekord oli ikka väga mõnus mägisemale rattasõidule üks värske pirukas või võileib kaasa võtta ja see peale tunniajast mäkke ronimist auhinnaks kauni vaatega kiriku pingil ära nosida.

Meie lemmikrestoranist, Porto Finost, kaasavõtmiseks toitu tellisime umbes korra või paar nädalas. Nad tegid väga head mussakat, kiviahju pitsat ja eriti tore oli, kui neil oli värsket kala ja nad meile selle kohta sõnumi saatsid. Nende kala koos ahjus grillitud köögiviljadega oli meie lemmik. Meie lemmikuks said nad tänu sellele, et sattusime sinna õhtust sööma meie teisel või kolmandal õhtul Paleochoras viibides. Teenindajaks sattus meile omaniku naine, kelle aktsendist oli selgelt aru saada, et tegemist on soomlannaga. Asusime temaga vestlema ja selgus, et ta oli endine Aurinkomatkat’e giid ning oligi oma mehega Kreetal tutvunud. Nagu hiljem selgus, oli tema mees väga armas kohalik, kes pidas oma vanemate restorani ja oli üli-jutukas ja sõbralik ning armastas väga oma pitsaahjuga toimetada ja süüa teha. Lisaks armastas ta rattasõitu ja see oli ka üks teema, milles me temaga saime alati pikemalt rääkida.

Aga söö, palju sa jaksad, siis toidu peale me ei suutnud kulutada üle 600 euro kuus. Meie igakuised matkaautos elamise kulud Kreekas talvisel hooajavälisel ajal jäid keskmiselt 1200-1300 euro piiridesse. Selle eelarvega ei ole me tundnud, et peaksime kuidagi eriliselt koonerdama. Pigem oleme seekord oma reisil elanud ilma raha lugemata. Kindlasti on hooajavälisel ajal reisimine Kreekas odavam ja lihtsam, kuna suvisel ajal on paljudes kohtades parkimine keelatud või piiratud turistide rohkuse tõttu ning teatud juhul on matkaauto omanikud sunnitud kämpingus ööbima isegi juhul, kui nad seda ei soovi. Kämpingute hinnad on aga suvel kindlasti kõrgemad.

Matkaautos täiskohaga elamine on kindlasti soodsam, kui omada korterit või maja. Oleme YouTube’i vahendusel jälginud ühte soome noorpaari jagamas oma kogemust sellest, kuidas nad täiskohaga oma campervanis elavad ning nende keskmine kulu jääb 1000 euro piiridesse. Ning kindlasti on matkaauto soetamine soodsam, kui suvekodu soetamine. Meie jõudsime matkaautoni just see hetk, kui olime hakanud mõtlema mingile suvekodule. Täna oleme küll väga rahul, et sellise otsuse tegime. Meie suvekodu on nüüd liikuv ja saame sellega reisida aastaringi ja puhata just seal, kus meile parasjagu meeldib.

8. juunil 2021. jätkub meie lugu koroona-teemadega. Seda juba kõigile tüütuks muutunud teemat ei saa siiski päris kõrvale jätta, kuna mingil määral pidime oma reisi ajal kehtivate piirangutega arvestama. Samas, oluliselt meie reisi õnnestumist see ei mõjutanud.

Loo autor: Alma Saat
Matkaauto elanik alates 2015. aastast