Blogi

Matkaautoga kliimapagulased: Elu Grammeno kämpingus

Matkaautoga kliimapagulased: Elu Grammeno kämpingus

Sarja teises peatükis leiame endale mõnusa peatuskoha Grammeno kämpingus, kuhu jäime pidama kolmeks kuuks. Grammeno kämping asub Kreeta saare lõunakaldal idapoolses küljes. Liivarand on otse ukse ees ja talvised päikeseloojangud on imelised. Hooajavälisel ajal on seal elu vaikne ja rahulik.

Praamisõit Kreetale

Kreekasse jõudmine ei olnud tegelikult meie lõppeesmärk. Urmase soov oli ikka võimalikult kaugele lõunasse talvituma minna ja seega võtsime hoolimata esmapilgul vägagi muljetavaldavast põhjapoolse Kreeka loodusest ja ilusast ilmast suuna risti läbi Kreeka mandri-ala ja jõudsime sama päeva õhtuks juba Pireuse sadamasse peale ühte lühikest uinakut ja ühte värskendavat ujumist Joonia meres. Pireuse sadamas läks kõik sama sujuvalt, kui Brindisis eelmisel õhtul. Ostsime piletid ja tunni aja pärast sinna jõudmist hakkas praam liikuma Kreeta poole.

Meie esimene peatuspaik – Grammeno kämping – ning tema toredad elanikud

Peale müriseva laevamootori saatel veedetud veidi rahutut ööd maabusime hommikul Chania sadamas. Aga ei raugenud meie hoog veel siingi, vaid asusime kohe otsima meile sobivat kämpingut.

Sellega seoses võtsime esialgu ette paar põhjakaldal asuvat kämpingut, kuid need olid oma uksed just paar päeva varem seoses hooaja lõppemisega sulgenud. Aga vähemasti oli meil olemas kindel info, et saare lõunakaldal on kindlasti üks kämping avatud ka hooajavälisel ajal. Kuna see tundus internetist ja park4night’ist leitud kirjelduste järgi täitsa tore koht olevat, siis võtsimegi suuna sinna. Ja sinna me jäime kolmeks kuuks!

Alma ja Chris Grammeno kämpingus

Grammeno kämping, kuhu me pikemaks peatuma jäime, on armas veidi metsiku olemise ja sõbralike püsielanikega laagriplats. Hooajavälisel ajal on ta avatud ainult tänu ühele briti endisele IT-õpetajale ja frankofiilile, kes oli Kreetal erinevates piirkondades elanud juba kümmekond aastat ja leidnud, et Paleochora ümbruse kliima on kõige leebem ja tema tervisele kõige sobivam. Talvisel ajal oli Chris see, kes omanikul aitas seda laagriplatsi majandada, külalisi vastu võtta ja nendelt raha kokku koguda. Samuti oli ta kämpingule veebilehe teinud kõige olulise infoga ja tal oli oma ilmajaam, mille abil ta kogus andmeid ja prognoosis meile ilma. 

Lisaks sellele oli ta kõikide kohalike koerte ja kasside hoolitsemise enda südameasjaks teinud ja hetke seisuga oli tema hoole all seitse leid-koera ja kõik laagriplatsi kassid. Lisaks aitas ta koju toimetada kõik meie pisikesse randa hulkuma tulnud ümberkaudsete külade koerad. Ühe väga täbaras seisukorras ja juba viimase piirini nälginud Kreeta hundikoera päästis ta küll täitsa kindlast surmast, kui too paar päeva meie rannas redutanud oli ja Chris tema kohta kuulutuse küla infotahvlile üles pani. Koer leidis endale nädalaga uue omaniku, kellega koer väga heal meelel kaasa läks ja loodetavasti on ta tänaseks toibunud ja elab rõõmsalt selle toreda mehe juures, kes oli valmis tema eest hoolitsema.

Meie lemmikud kassipojad

Kasse oli meie laagriplatsil parasjagu palju. Jällegi oli see Chris, kes nende eest hoolitses, et nad väga ära ei metsistuks ja omavahel ning ka külastajatega hästi läbi saaksid. Vajadusel andis ta kassidele ussirohtu ja plaan oli ka ükspäev kõik olemasolevad kassid kinni püüda ja steriliseerida. Steriliseerimise plaani täitumist lükkas meie sealoleku ajal edasi koroona ja kassid said rõõmsalt oma elu nautida. Eriti armsaks said meile kaks umbes pooleaastast hallitriibulist kassivenda, kes olid väga sõbralikud ja pidevalt meie ukseesisel vaibal omavahel müramas käisid.

Chrisi koerakarja olemasolu me väga ei märganud, kuna Chris oli oma elamise sättinud vaiksesse aiaäärsesse kohta ja tal oli koertega jalutama minekuks oma värav. Oma paari-tunnisel jalutuskäigul käisid nad igal hommikul ja seda nii varakult, et meie tavaliselt veel magasime, kui nad tagasi jõudsid. Samuti tegid nad hooajavälisel ajal tunnise jalutuskäigu õhtupoolikul enne päikeseloojangut. Selle jalutuskäigu jätab Chris hooajal ära kahel põhjusel – kuna päevad on palavad ja pikad päevad niigi väsitavad, ning kuna turiste on hooajal palju ja enamus neist ei tea, kuidas reageerida tema seitsme-liikmelisele koerakarjale. Mõned korrad õnnestus mul siiski hommikul piisavalt varakult ärgata ja tunnikeseks nende jalutuskäiguga liituda. Nõnda sain ka tema armsate hoolealustega tuttavaks ja enam-vähem suutsin ka nende nimed ja näod kokku panna. Kõik nad olid omamoodi toredad ja igaühel neist oli oma lugu, kuidas nad Chrisi juurde sattusid.

Enne rattasõitu Grammeno kämpingus

Üldiselt on Kreekast väga keeruline koju naasta ilma täiendava pereliikmeta. Omapead jäänud koeri on palju ning nad on täitsa sümpaatse välimuse ja viisaka käitumisega. Kuigi Chris oli oma koertele uue kodu leidmisel väga valiv ja üldjuhul eelistas oma koerad usaldada oma rahvuskaaslastele, siis oli ta valmis ka meile ühe koera oma pesakonnast loovutama. Minu ainsaks vabanduseks oli, et mul on kodus ootamas oma kass, kes ei pruugi uut perekonnaliiget väga sõbralikult vastu võtta. Koera võtmise mõtet oleme vahel Urmasega arutanud küll, kuid pigem tundub, et meie hobid ja eluviis ei soosi seda praegusel hetkel. Kui me ükspäev veidi paiksemaks muutume ja vähem rattaga sõita ja matkata tahame, siis võime selle teema uuesti üles tõsta. Päris tihti on näha, et matkasuvila inimestel üks või rohkem koera on oma reisidele kaaslaseks võetud.

Jõlutervitused Kreeta saarelt - Alma, Lisa, Merle, Samuel, Mateo ja Urmas
Hüvastijätt meie armsate naabrite Franka ja Mauroga

Meie peamised kaaslased Grammeno kämpingus lisaks eelmainitutele olid ühed väga armsad rattamatkal olevad šveitsi päritolu noored Mauro ja Franka, kes elasid väikeses kolmnurkses kämpingumajakeses ja kes olid värskelt Eestit külastanud, üksik kreeka päritolu, kuid suurema osa oma elust Šveitsis elanud ja tõlgina töötanud Nikos oma pisikese sinise päevinäinud campervan’iga mille ta oli värskelt soetanud selleks, et minimalistlikumat eluviisi katsetada ja ükspäev äkki hipiks saada, sakslased Achim ja Ute, kes hoidsid üsna palju omaette seoses koroona-hirmuga ning noor saksa perekond kahe väikese lapsega – Samuel, Lisa, Mateo ja Merle, kelle perepea Samuel tavaelus töötas Mercedese tehases insenerina, aga seoses väikese Merle sünniga oli töölt aasta vabaks võtnud, et perega olla ja matkaautoga veidi ringi seigelda. Meie laagris käis külalisi veel, kuid nendega me suhtlesime oma kolme-kuulise sealoleku ajal kõige rohkem ja nendega tekkis meil lähedane suhe. Lisaks neile saime tänu pikalt ühes kohas viibimisele tuttavaks ühe 60-aastase briti naisterahvaga, kes oli väga aktiivne suhtleja ja ka üldiselt väga aktiivse eluviisiga.

Nikose sinine matkabuss viis Franka ja Mauro Iraklioni (Pildil: Franka, Alma, Nikos, Chris ja Mauro)

Nende inimestega oleme kokku saanud või interneti vahendusel suhelnud ka peale Grammenost lahkumist. Meie Kreeka reisi ajal oleme hästi näinud, kui erinevad võivad olla sellist eluviisi harrastavad ja armastavad inimesed. Ootamatult palju noori kohtasime nii Itaalias kui ka Kreekas. Noored armastavad enamasti reisida väiksema campervan’i tüüpi matkaautoga ning tihti on nad ostnud endale mingit sorti kaubiku (peamiselt Mercedes Sprinteri) ja sinna sisse enda liikuva kodu rajanud. Lastega peredele on ikkagi juba veidi suuremat elamist vaja ja seega on nemad endale enamasti ostnud paarkümmend aastat vana kasutatud matkaauto. Selliseid oli ka ikka väga palju Kreeta ja Kreeka erinevates kaunites randades võimalik kohata metsikult kämpimas.

Meie naabrid Saksamaalt väga ilusa iseehitatud matkaautoga

Matkaautot kasutatakse oma hobide harrastamiseks (mägironimine, matkamine) ja maailma avastamiseks. On inimesi, kes on täis kohaga matkaautosse elama kolinud, kui ka neid, kelle jaoks see on tore puhkus ja vaheldus tavalisest tööelust. Paljudel on seltsiliseks kaasas ka oma koer(ad) ja kes on lastega, või mõlemat. Vanema generatsiooni matkaautod on tihti suuremad, kallimad ja uuemad. Kuid mitte alati. Oli näha ka täielikke uunikume, millega on samas peres reisitud tõenäoliselt juba ligi pool sajandit. See on ikka üks väga lahe värvikirev rahvas, kes seda eluviisi harrastab. On neid, kes teevad seda selleks, et omaette olla ja inimestest eemale saada, kui ka neid, kes suhtlevad vabalt ja hea meelega kõigi teepeale ette sattuvate inimestega. Neid, kes teevad oma reisimise ajal ka tööd kui ka neid, kelle jaoks see on ainult puhkuse jaoks mõeldud elu.

Esimene õhtusöök Paleochoras

Grammeno kämping asus Kreeta saare lõunakaldal läänepoolsel küljel, Euroopa matkaraja E4 ääres Grammeno rannas. Kõige lähemal asuv suurem asula oli armas ajalooline Paleochora küla. Külas on olemas kaks korralikku toidupoodi, paar väga head kohvikut ja pagaritöökoda ning hooajavälisel ajal oli avatud ka mõned restoranid, kust seoses koroonaga sai toitu küll ainult kaasa osta. Paleochoras on üldse täiesti arvestatav infrastruktuur – erinevate arstide vastuvõtud, juuksurid, maniküür-pediküür ja massaažisalong täiesti olemas.

Peamiseks vaatamisväärsuseks Paleochoras on vana rooma-aegne kindlus, mis on tegelikult päris pisike ja ei midagi erilist. Lisaks on küla keskel kindluse all üks armas kirik. Mõlemal pool küla on pikad rannaribad – idapoolne neist on kivine ja läänepoolne liivarand. Paleochorast on võimalik laevaga sõita Gavdose saarele või ka Lefka Ori mäestiku varjus asuvatesse kaunitesse rannaküladesse. Sougia rannast on peale mõnusat rannapäeva võimalik ka matkates tagasi Paleochorasse jõuda, kuid meil jäi see matk kahjuks tegemata, kuna koroonaga seoses suvalisi turiste laevale ei lubatud. Laevaliiklus oli see talv avatud vaid kohalikele elanikele.

Elafonississe matkamas

Kolme-kuulise ühes laagripaigas olemise tulemusena jõudsime läbi matkata või rattaga sõita enamused suurematest ja väiksematest teedest selles piirkonnas. Kuna meil oli kaasa võetud neli jalgratast – elektrirattad poes käimiseks, kergemateks rattasõitudeks ning kruusateedel sõitmiseks ning maanteerattad trenni tegemiseks, oli meil väga hea võimalus ümbrust avastada jalgratastel. Jalgrattaga on Kreetal võimalik sõita aastaringi, kuigi aegajalt tuleb olla valmis tõsiste tuultega võitlema. Liiklust on hõredalt asustatud lõunakaldal ja ka saare keskosas väga vähe ja see teeb rattasõidud eriti nauditavateks. Ainult imetle kaunist loodust, vaateid ja rahulikku külaelu.

Meie laagriplats peale suurt vihma

Kreetal on talvine õhutemperatuur päeval üldjuhul üle 10-kraadi, enamasti ca 15-kraadi. Hommikud võivad olla päris karged, kuna öine õhutemperatuur langes alla 5-kraadi. Päike teeb päevad rõõmsaks ja soojendab mõnusasti. Kuid ilusate päikeseliste ja soojade talveilmade vahele sattus ka nädalaid, kus põhjatuul ulgus järjepidevalt päevade kaupa ja aegajalt sadas ka vihma. Õnneks tõesti võime nüüd juba omast kogemusest öelda, et lõunapoolsel kaldal asuv Paleochora piirkond on põhjatuulte eest veidi rohkem kaitstud ja vihm jäi enamasti mägedesse kinni ning meile jõudsid kohale ainult hõredad piisad. Oleme oma talvekorteri valikuga väga rahul.

Rattasõit mägedes
Kitsed ja meri

Paleochora küla on Lefka Ori mäestiku tõttu saare idapoolsest küljest eraldatud ja seega on seal piirkonnas vähem turismi. Kohalikud mägikülad on väiksed ja hooajavälisel ajal üsna inimtühjad. Teedel on liiklust väga hõredalt ja see tegi meie rattasõidud veel eriti imelisteks. Mägiteedelt avanevad imelised vaated merele ja tihti tabasime endid mõttelt, et tegelikult pigem valiks alaliseks elamiskohaks hoopis mõne armsa mägiküla. Paljud mägikülade elanikud on briti päritolu keskealised ja vanemad inimesed. On külasid, nagu näiteks Anidroi või Azogyres, kus neil on tekkinud mõnus sarnase mõttelaadiga inimeste kommuun. Enamasti ühendab neid inimesi ikka soov elada soojemas kliimas. Kuid ka see, et nad on keskkonnasõbralikud ja majanduslikult väga kokkuhoidlikult elavad inimesed. Neil on kalduvus olla taimetoilased, nagu seda oli ka Chris, ja nad üritasid oma elu elada võimalikult säästlikult ja loodus-sõbralikult. Üldjuhul kasutasid nad liikumiseks jalgratast ja riideid ning jalanõusid ostsid ainult siis, kui nende kulumise aste neid enam kanda ei võimaldanud. Samas oskasid nad hinnata vastupidavaid ja mugavaid matkajalanõusid, millega oli hea pikki vahemaid jalgsi läbida.

Jooksutrenn Samueli ja Mateoga

Nagu ma juba varem mainisin, asus meie kämping otse rannas. Valisime oma matkaautole koha, mis oli veidi puude varjus ja võimalikult hea ligipääsuga randa. Ujumas käisime ilusate ilmadega iga päev, tuulisematel päevadel jätsime hommikusupluse tegemata. Vesi püsis terve talve sarnase temperatuuriga – 17-18 kraadi. Meil oli armas piisavalt pisike keskosas kivine kuid mõlemas servas liivaranna osaga poolkaare kujuline armas rand. Mõlemast küljest piirasid teda väikesed kivised poolsaared, kus sai turnimas käia ja tormisemate ilmadega kivide vahel vahutavat merevett imetleda ning kus Chris igal hommikul oma koertega jalutamas käis. Ranna põhilised külalised olid tänu hooajavälisele ajale meie kämpingu rahvas. Vahel harva sattus sinna ka kohalikke ning mingil perioodil enne suuremaid talvised torme märkasime peaaegu igal õhtul ühte kohalikku seal snorgeldamas ja mingit sorti kalu või muid mereelukaid püüdmas. Suuri kalu minul küll ujumise ajal seal rannas märgata ei õnnestunud. Üldiselt oli ilus puhas liivane põhi, kus väga palju elu näha ei olnud, kuid kivide vahel nägin väikestes parvedes pisikesi kalakesi ja veidi sügavamas vees olid meresiilikud. Rannas kiviuuretes oli õhtusel ajal võimalik jälgida krabide toimetamisi. Ei teagi, mida see snorgeldaja seal kivide vahel otsimas käis.

Grammeno kämpingu köök on lihtne ja puhas. Hooajavälisel ajal oli seal piisavalt ruumi toimetamiseks kõikidele soovijatele.

Paar korda nädalas sõitis kämpingust mööda kohalikke talukaupu müüv autolavka, mille lähenemisest sai aru läbi ruuporite kostuvast kõvahäälsest tekstist, et müüakse "patatas" ja muud kraami! :)

Kämpingu kaminasaali kasutasime kontorina ja õhtusel ajal mängisime kaminasoojas lauamänge või vaatasime televiisorit.

Järgmist osa meie seiklustest saad lugeda peale 1. juunit 2021. Seal kirjutan meie igapäevaelust matkaautos. Veidi saad teada ka seda, kuidas me üldse selle eluviisi juurde jõudsime.


Loo autor: Alma Saat
Matkaauto elanik alates 2015. aastast