Ühel päeval otsustasime perega, et rendime matkaauto ja sõidame Lapimaale Jõuluvanale külla. Muuhulgas oli meil väga suur huvi teada saada, kuidas matkamasinad suurema külmaga toime tulevad. Valisime oma ajutiseks liikuvaks koduks Adria Sun Living 72 DL (mille kohta saad rohkem siit lingilt lugeda). 

Aga nüüd meie seikluse juurde: 

Seekord läks veidi kiireks ning jõudsime alles vahetult enne reisile minemist plaane tegema hakata ja Rovaniemi kohta rohkem lugeda. Varasemad korrad on mulle õpetanud, et ilma plaanideta reisimine on kõige parem, aga kui kohapeal saab vaid kaks päeva olla, siis on siiski mõistlik plaanid paika panna, et ka teistel kaasreisijatel oleks võimalikult hea emotsioon. Juba alguses saime aru, et reis tõotab tulla väga huvitav, sest uudiste järgi lubati Soomes kuni -20 kraadi külma ja lumetormi! Aga me ei kurtnud, sest meil oli varutud 2 ballooni AGA gaasi, mõlemad 11kg + üks balloon varuks. Kalkulatsioonide järgselt teadsime, et saame hakkama ning halvimal juhul saame võtta Arctic Villages kämpingu, kust saab elektrit ja voolu.

Esimene päev

Hommik algas 7-st: panime riidesse, tegime kiire söögi ning juba olimegi matkaautos. Teel Tallinnasse haarasime soojakoti kärusse, et Theodori soe uni oleks garanteeritud. Tallink väljus hommikul 10.30 ning 2 tundi kestev laevareis oli lastel sisustatud mängutoas mürgeldamisega: uued sõbrad, joonistamised ja pikad vaated merele. Me saime Henryga oma laste tegevusi aga televiisorist jälgida. Nautisime mugaval istmel kuuma kohvi ning vaikust.

 

Helsingist alustasime sõitmisega kell 12:30 ning õhtuks olime sõitnud umbes 370 kilomeetrit, jõudes Viitasaari ABC’sse, kus parkimine koos elektriga maksis 15 eurot. Otsest vajadust elektri järele ei olnud, kuid siiski oli esimene öö võõras masinas nii kindlam veeta. Lapsed said sõiduga väga hästi hakkama: väikesed pausid, jalasirutused ja ronimised, meeletu kogus kujutlusvõimele suunatud mänge ja snäkke, sh mitu pissipausi ja natuke tahvelarvutit. Õhtul valmistasime oma esimese roa matkaautos: kvaliteetse purgi makaroniroa, kõrvale sõime küüslaugukurki ning läksime kõik varakult magama.

 

Teine päev

Ärkasime kella 10 paiku, sõime eilse õhtu jääke ja valmistusime pikaks sõiduks: panime kokku reisikorvid, mis sisaldasid mänguasju, raamatuid, salvrätikuid, snäkke ja jooke. Hea mugav variant, et kõik mõnusalt käeulatuses oleks. Tegime veel viimase kontrolli, kas sahtlite uksed on lukustatud ja luugid kinni ning asusime teele.

 

Lund oli palju! Ütleme nii, et Eestis ei kohta tavalistel tänavatel megauhkeid John Deere masinaid, Soomes aga küll. Väga uhke! Veel torkasid silma väga pikad rekad - poolhaage slepis teine poolhaage.

 

Tegime taas pika sõidupäeva. Kuna teed olid väga libedad, siis jäi meie sõidukiirus 75-80 km/h vahemikku. On väga üllatav, et soola kasutatakse Soomes minimaalselt.

 Õhtul umbes 55 km enne Rovaniemit saime kokku minu isaga. Lapsed said lõpuks oma esimesed kelgutiirud teha. Vanaisa näitas oma autoelamist, mis on mõõtudelt küll väiksem kuid samas on seal lühikeseks sõiduks kõik vajalik olemas. Kosutuseks haarasime veel tee peale kiirtoitu ning oligi jäänud viimane sõit kuniks jõuluvanamaa meid juba teretas.

Kohale jõudes paistsid kaugelt värvilised tuled ja jõulumaa maagia. Lapsed olid õndsas unes ega teadnud jõulusärast veel midagi. Parkimiskoha valimisel sai argumendiks jalutuskäigu kaugusel olev Shelli tankla ja jõuluvanaküla ehk Santa Claus Village ise. Vajadusel saime kasutada lisa tualetti ning soetada midagi esmatarvilist, hea mugav variant. Oli ka variant parkida koos elektriga kuid meil oli tervest täisballoonist veel piisavalt gaasi järgi. Tegime väikesed snäkid, hambapesud ja liikusime magama ära, sest ootus homse päeva ees oli suur!

 Kolmas päev

 Tegin silmad lahti ja vastu vaatas tusane Theodor kuid veel enne kuulsin torisevat Norat. Vaikselt piilusin, et mis olukord Henryga on. Lapsed ei maganud öösel hästi ja see tähendab, et keegi ei maganud hästi. Vedelesime sooja teki all ja järgemööda tõmbasime voodijaluse poole kimavat Theodorit jalgupidi enda poole tagasi, sest vastasel juhul oleks teda oodanud vabalangemine otse alla. Piire jaluses oleks suureks abimeheks olnud, arvestades, et voodi asetseb kahe trepiastme kõrgusel põrandast. Voodi laius ise on aga väga mugav: kõik said mõnusalt võimelda ja unes ringe teha, ilma, et kellegi teise varbad suhu oleksid sattunud.

 

Hommikusöögiks olid võileivad, keedetud muna ja kohvi-kakao. Pakkisime end mõnusalt kihiti sisse, haarasime vajaliku ning kelgud koos lastega näppu. Jõuluvanaküla ehk Santa Claus Village, siit me tuleme! Rahulikus tempos ammutasime jõuluvanakülas kõike, mida silm haaras: alustasime postkontorist, kus Nora valis kodustele saatmiseks posu postkaarte ning käisime läbi kõik suveniiripoed. Lasime kelguga alla kõikvõimalikest meetristest ja suurematest küngastest ning jätsime endast jälje maha ARCTIC CIRCLE Youtube live kaamerasse, seda hetke samaaegselt ise pildistades. Käisime sõitmas põhjapõtradega ning külastasime jõuluvana naise maja ja kohvikut, kus kaks kooki, kaks kohvi ja üks kakao maksid kokku 30 eurot. Lisaks olid igal pool vahvad ja abivalmid päkapikud. Maja oli väljast väga uhke, kaunistatud rohkete jõulutulede ja kuuskedega. Sees oli armas ja hubane ehteis kuusepuu ning teisel korrusel ootas soovijaid jõuluvana naine Mrs. Claus, kes 5 euro eest oli lahkelt valmis jutustama ja pildile tulema. Paraku sinna minekuks meil viitsimist seekord ei olnud.

Pärast kosutust jätkasime küla avastamisega. Vahepeal oli hakanud lund sadama ning hämaras avaldus jõulutulede tõeline ilu. See pühademeeleolu, igavene rahu ning lootus ja kerguse tunne, mis jõuludega kaasas käib, oli kõikjal meie ümber.

 

Theodor magab kärus lõunaund, Nora mürgeldab mänguväljakul, patsutab maja kõrgust lumememme, külastame ja paitame huskysid ja vallutame viimaseid künkaid oma kelgu või tagumiku peal. Kõige lahedamad künkad muidu olid parkimisplatsidele nurka kokku lükatud 4-5m kõrgused lumehunnikud.

Õhtu jõuluvanakülas lõppes jalutamisega ja lõpuks andsid ka varbad külmast märku. Theodor nautis õues Henry seltsis und ning mina olin koos Noraga autos ja sõime head-paremat. Hiljem olid lastel tubasemad mängud ning Henry sai ka lõpuks süüa ja end üles soojeneda. Pööratavate toolidega on väga lihtne luua õdus ruum, kus pea igaühel on oma kohake toimetamiseks.

Mida me ei teinud? Me ei oodanud jõuluvana külastust, sest seal oli väga pikk järjekord. Lisaks puudus seal võimalus ise pildistada: pilt koos jõuluvanaga oleks maksnud umbes 40 eurot. Panime panused järgmise päeva sihtpunkti, kus ootas meid samuti ees jõuluvana ja järgmised põnevad seiklused. Jõuluvanaküla pakkus väli-tegevusi terveks päevaks. Üldist piletit seal sisenemiseks ei ole kuid iga tegevus on eraldi tasu eest. Riidesse tasub kindlasti panna kihiti ning soojalt. Kõige kaunim ja maagilisem on külastada seda kohta õhtusel ajal, mil tuled ja lumesadu loovad tõelise jõulutunde.

 Neljas päev

 Lapsed magasid hästi, mis tähendab, et kõigil on hea tuju. Erandlikult oli Henryl kehvavõitu olemine ning võtsime väga rahulikult. Sihtpunktiks oli Santa Park, mis oli vaid 2.2 km kaugusel. Ilma liigselt süvenemata panime selga õues olemise riided kuid kohale jõudes selgus, et kalju sisse rajatud Santapark asub hoopis 50-meetri sügavusel maa all. Oma olemuselt on Santapark müstiline ning elevus lastes kasvas iga hetkega, mil lähenesime keskusele. Täiskasvanu pilet on 39 eurot, laps al 3 aastat 33 eurot ning kõik alla 3 aasta saavad tasuta sisse. Võimalik on soetada ka VIP pilet, mis tagab eelisjärjekorras atraktsioonidele pääsemise ning erinevad lisad nagu piparkookide kaunistamised ja kingitused jõuluvanalt on seal pileti sees. Täpsemalt leiab infot siit lingilt.

              

Asusime keskust avastama. Kõikjal tervitasid meid rõõmsas meeleolus olevad päkapikud, kes lõid lastega plaksu. Esmalt jõudsime jõuluturule, kus silme ees sillerdasid sädelevad ja värvilised kuuseehted, erinevad jõulukujukesed ja pehmed mänguloomad. Valikut jagus kõigile.

Järgmisena jõudsime jääskulptuuride ruumi, kus olid erinevate loomade kujud, iglu, uhke troon istumiseks ning diivani ala. Ruumis tervitas meid jääkuninganna, keda Nora alguses Elsaks pidas. Ruumis oli -10 kraadi ning kõigile anti selga spetsiaalsed soojad jakid. Värvilised tuled lõid mõnusa atmosfääri koos kerge kargusega. Käisime ka postkontoris, kus uurisime võimalust kodustele postiga kirju saata. Läbisime Arctic Circle piiri ja saime sellekohase tunnistuse, mis maksis 5 eurot.

        

 

Liikusime edasi maagilisele rongisõidule. Saime neljakesi koos vagunisse ja meid ootas ees tõeliselt muinasjutuline seiklus. Lumine mets koos põtrade, hirvede ja oravatega, millele järgnes külaelu imitatsioon. Tee peal olid päkapikud ja nende töökoda, värvide kirgas jõulutuba koos kuuse ja kinkidega muusika saatel. Püüdsime silmadega talletada kõike nähtut kuid juba olime järgmises toas, kus oli veel rohkem näha kui oskasime oodata. Emotsioonid olid võimsad! Nii palju üllatusi ja elevust selles loomingulises seikluses. Saladuskatte all mainime, et rongisõite tegime me vähemalt 4-5 korda!

Meid ootasid ees päkapikkude ja piparkookide meisterdamise toad. Lisaks nägime suures saalis päkapikkude akrobaatilist etendust. Sättisime oma söögikorra etendusega ühele ajale ja nii saime maitsvat toitu ja lendlevaid akrobaate samal ajal nautida. Laste fookus oli loomulikult haldjal ja lendlevatel päkapikkudel ning nad vajasid kohati abi toidu suhu suunamisel.

 Kõhud täis, vajus Theodor oma kärus lõunaunne ja meie seadsime sammud päkapiku kooli poole, mis oli Nora päeva tipphetk! Õhinas lapse saatsime koos issiga muid tegevusi tegema ja mina sain koos Theodoriga järjekorras koha tagada. Kui koolitunni aeg kätte sai, tegime Henryga laste vahetust ja läksin Noraga päkapiku tarkusi omandama. Mis me siis teada saime? Tuleb olla lahke ja hea südamega, soovida teistele head ja olla siiras. Teame nüüd, kus on jõuluvana mänguasjade töökojad üle maa ja salateed sinna liikumiseks. Kõige olulisem - õppisime võlusõnad loomaks maagiat - “Kiiber, oober, toober” ja võime uhkusega öelda, et oleme mõlemad kraadi võrra targemad, olles läbinud Päkapiku kooli.

Päeva lõppu jätsime suurhetke, milleks oli külastus jõuluvana juurde. Me olime kavalad, jättes Henry Jõuluvana järjekorda kuniks päkapiku koolist tagasi jõudsime. Jõuluvana juures veetsime aega kokku 10 minutit, mis oli täis erinevaid emotsioone. Noral oli jõuluvanale valmistanud kinkepaki koos joonistusega ja nii sai kingituse hoopis jõuluvana. Kingituses osas oli põnevil nii jõulumees, meie kui ka Nora ise. Paki sisu teab vaid Nora. Tean vaid, et kuid tagasi valminud kingipakis võis leiduda vildikaid, mudelautosid ja toitu koos piltidega. Lõpetuseks tegime koos pildi ning lapsed viskasid jõuluvanaga patsu. Lehvitasime ja tulime ära soojade tunnetega.

Santa Parkis külastasime kõiki atraktsioone ja osasid korduvalt. Piletihinna eest pakutav oli täiesti realistlik ja emotsioonid olid ülevad. Keskuses oli mõnusalt soe, tegevusi jagus kõigile ja kogu elamus oli muinasjutuline. Ehk siis tõeline jõulupark, mis pakkus maagiat ja jõulutunnet. Ja seda “Kiiber, oober, toober” - selle saatel sai riietatud, pissil käidud ja kõik võimalikud tegevused tehtud veel mitu järgnevat päeva. 

Kas tead seda tunnet kui jõuad koju ja lihtsalt on nii hea olla oma tuttavas keskkonnas? Jah, äärmiselt mugav oli jõuda meie matkaautoni, eemaldada riiete lisakihid, tõsta asjad oma kohtadele, võtta külmkapist söögimaterjali ja tunda end “kodus” mugavalt. Võimalus rahulikult läbi mõelda kogu päeva hetked, tõmmata hinge kui samal ajal lapsed juba oma mänguasjade kallal askeldasid.

Ööbisime taas Shelli tankla küljel nagu eelmiselgi korral. Valmistasime õhtusöögiks seljanka ning maiustasime üheskoos. Ruumi osas mahtus ka ära Theodorile kaasa võetud IKEA Antilopi söögitool, mis võimaldas tal iseseisvalt süüa ja andis meile vabad käed. Koristasime laua, pesime hambad ja oligi une aeg. Lapsed olid küll ülemeelikus tujus, ent väga õnnelikud.

  Viies päev

 Ärkasime heatujuliselt ning pärast hommikusi võileibu asusimegi jõululaulude saatel taas teele. Nora ja Henry otsisid sõidu ajal tee äärseid metsikuid põhjapõtru ja seda väga edukalt. Neid nimelt peaks sealkandis umbes 100 000 olema! Samal ajal mängisin mina Theodoriga peitust. Ärge valesti aru saage, kõik me olime omas toolis, lihtsalt peitsime üksteise eest nägusid, tegime loomahääli ja sõrmesõdureid - mida iganes, et kõigil põnev oleks. 

Vahepealsed jalasirutused, veel pissipause ja nii need sajad kilomeetrid möödusid. Tegime vahepeatuse Luhta outletis, lootuses leida hea hinnaga talvepükse kuid edutult. Tulemuseks müts ja talveklapid Norale. Kiired varude täiendused külmkappi hea ja paremaga ning vajutasime aina edasi. Silme ees oli juba mõte, et saame ehk õhtusele hilisemale laevale. Eesmärk oli sõita võimalikult palju kalli kütusega ning siis tankida viimasel hetkel ja panna täiega edasi. Loll saab kirikus ka peksa ja ka sõjaväes on õpetatud, et ära kunagi alla poole paagi kütust sisse jäta. Mis edasi? Oleme Viitasaari ABC tanklakohast ligikaudu 8 km kaugusel kui kogu liiklus praktiliselt seisma jääb. Waze teatas, et nii mõnigi on veetnud liikumatult üle tunni aja ning, et ummik on umbes 3 km pikk. Olime üsna optimistid, et küll olukord varsti laheneb ja saame edasi liikuda. Lähima poole tunni jooksul möödus vaid kiirabi ja siis veidi hiljem laibaauto ja puksiirauto. Oli aeg alla vanduda ja tõdeda, et ees on juhtunud oodatust tõsisem õnnetus ning loodetavasti on kahju väiksem kui suurem. Kaalusime ka ümbersõitu kuid paraku ei olnud see variant. Meil oli kõik väga hästi - kaetud olid kõik võimalikud vajadused ja lastel oli võimalik liikuda, oli soe ja tühja kõhtu ei saanud ka kurta. Eesoleva õnnetuse raames kahvatus ka ummikus ootamine. Teadmata, millal liikuma saab hakata, alustasime vaikselt unerituaalidega. Kokku olime ummikus 4-4.5h ja magama saime pigem hiljem kui varem. Lõpp oli kütuse osas üsna kriitiline: range näitas tanklasse jõudes ainult 10km, mis sisuliselt tähendab, et liikusime aurude peal. Kasutasime võimalust ja jäime samasse tanklasse ka ööbima.

 Kuues päev

 Ärkasime ootuses sõiduga ühele poole saada. Söögist nagu keegi ei hoolinudki. Kohvi ja kakao sisse, lapsed riidesse ning alustasime sõitu. Mõtlesime, et pole enam palju jäänud kuigi tee tundus seekord pikem. Jõudsime oluliselt varem sadamasse ning uurisime aegsasti pileti ümber muutmise võimalusi kuid edutult - klienditeenindus ei tööta nädalavahetusel ja onlines mingil põhjusel aega muuta ei lubata. Nii jäigi vaid kohale sõita ja sadamas muudatus teha. Kellaaja muutmine koos hinnaerinevusega maksis 52 € kuid sellega võitsime palju aega.

Laevasõit möödus kiirelt: lapsed hullasid mängutoas ja meie tegime väikse tiiru tax free poes. Edasi uuesti autosse ja juba olimegi kodus. Maja ees ootas meid suur lumevall ning aed oli täitunud ühtlaselt lumega. Vaade oli erakordselt ilus! Nora nautis ees toolis und ning Theodor jälgis kuidas Henry väljas lund kühveldab ja mina matkaauto asju kokku pakin. Tegime kodus hilise söögi ning sättisime end unedemaale. Järgmisel päeval puhastasime matkaauto nii seest kui väljast ning lapsed muljetasid vanavanemate seltsis oma toredast nädalast Lapimaal.

 Matkaautost lähemalt:

 Adria Sun Living 72 DL mudel sobib hästi noore pere matkaautoks või ka ilma lasteta reisimiseks. Tegemist on mõõduka pikkusega matkaautoga, kus on olemas kõik olulised panipaigad ja mugavused, et mahutada ära reisiks kõik vajalik. Autol on suur ja mugav pesuruum ning piisavalt suur veepaak. Tagumises pikivoodis mahub vabalt magama ka kolmekesi, lisaks on sellel olemas allalastav voodi kahele inimesele. 

Mugavust pakkus Truma Combi 6E kütteseade, mis suudab nii gaasi kui ka välise elektritoitega autot soojas hoida. Paagid olid autol eraldi soojendusega sellesama Truma kütte  pealt ning mitte kordagi ei tekkinud meil tunnet, et jahe hakkaks, isegi mitte miinus 20 kraadiga. Gaasikulu kohapealt suutsime -15 kraadi kandis 2 päevaga terve 11kg ära kulutada aga samas meile meeldib, kui autos on pidevalt +22 kraadi sees ka. Miinustest ei oskagi midagi välja tuua, kui vaid ehk seda, et Theodori turvatool oli nii suur, et seda liigutada ei tahtnud ja Nora turvatool jäi pidevalt igal pool jalgu. Kogu reisi kulu umbes 1600 eurot, mille sisse pole arvutatud autorenti ja kulumist. Läbisime umbes 2000 km jäiseid teid ja keskmine kiirus oli 70 km/h.